Ma armastasin aspergeri
Viimase 10 aasta jooksul on inimestele kättesaadavaks muutunud lademetes eneseabiraamatuid, õpikuid, populaarteaduslikke artikleid psühholoogiast, aga ka teaduslikke materjale, mille poole segadusehetkedel pöörduda. Rasketel aegadel aitavad need kõik inimhingede segadikus pisutki korda luua. Inimene, kelle isiklik elu ei ole pikka aega rahuldustpakkuv, võib jõuda ahastuse ja meeleheiteni, kust ei paista väljapääsu olevatki. Sellises ummikseisus on suureks abiks, kui satume peale mõnele artiklile või veebisaidile, mis meie küsimustega kuidagi haakub.
On neid, kes otsivadi lohutust. Lohutust pakub kasvõi teadmine, et sa pole ainus, et on palju teisi sinusarnaseid. Sa loed teiste kogemustest ja usud, et kui nad kõik tulevad lõpuks oma ummikust välja, küllap tuled sinagi!
On neid, kes otsivad põhjuseid, kelle jaoks on oluline mõista, miks on asjad läinud nii nagu nad läksid. Ja lõpuks on need, kes vajavad teaduslikke termineid ja diagnoose. Mitte et diagnoos midagi selgitaks või kuidagi edasi aitaks, kuid mingil moel on diagnoosidel ja terminitel inimeste jaoks valuleevendav maagiline mõju.
Siinkohal meenub legendaarne lugu naisest, kes oli hädas juuste hõrenemisega. Juukseid muudkui kukkus peast. Mida aeg edasi, seda suuremate salkudena. Mis ometi toimub? Mis minuga sünnib? Naine külastas ka arste, mitmeid lugupeetud tohtreid, kes teda uurisid ja tema hädale leevendust püüdsid leida. Kuid juuksed ikka langesid, jättes peanahale lausa paljaid laike. Viimaks leidus üks arst, kes pani naisele diagnoosi, alopecia areata.
“Jumal tänatud!” hingas naine välja. “Lõpuks sain aru, mis mul viga on! Küll on tore, et leidsin nii targa arsti!”
Millist infot arst selle diagnoosiga patsiendile edastas?Tegelikult andis arst patsiendile teada, et too põeb laigulist kiilaspäisust.
Analoogset tragikoomikat tuleb elus paraku üsna tihti ette. Me eeldame, et defineeritu/pealkirjastatu/sildistatu/diagnoositu muutub meile arusaadavamaks. Kuid tegelikkuses ei pruugi definitsioonid/diagnoosid meile sugugi vastuseid anda. Algpõhjused, tagamaa, taust ehk etioloogia on niisama hämarad kui ennegi. Väidetavalt annab diagnoos infot patsiendi perspektiivi kohta. Juhul, kui kardetud vähidiagnoosi asemel antakse inimesele teada hoopis mõnest healoomulisest protsessist, mis tema füsioloogias muudatusi on tekitanud, on muidugi rõõm suur ja prognoos suurepärane. Kui me aga ei võrdle omavahel degeneratiivseid ja ohutuid seisundeid, vaid räägime hea tervise juures olevatele, toimivatele kodanikele pandud diagnoosidest, siis kui palju see meid ikkagi aitab?
Tahaksin sulle jagada mõningate klientide lugusid, kes jõudsid minu juurde perioodil, mida võiksin nimetada Aspergeri-perioodiks. Kõik need kliendid on olnud naised, nad on olnud hädas oma suhtega, nad kõik on kahtlustanud oma partneril Aspergeri sündroomi ja kõik nad on andnud mulle loa oma lugu osaliselt muudetud detailidega jutustada. Nad tegid seda, uskudes, et sellest võib olla mõnele kolmandale kliendile tuge. Kirjutasin üles nende lood ja iga loo juurde oma kommentaari. Võib olla aitavad need ka sul iseennnast paremini näha?
Krista ja Sõnatu Kaaslane
“Esimese kooselatud aastakümne jooksul sain ma
sellega hakkama, et mu partner on emotsionaalselt kättesaamatu. Olin alalõpmata
kurb tõeliselt sügava sideme puudumise tõttu.
Kuid armastus mehe vastu oli nii tugev, et see varjutas kõik.
Iga kord, kui olin saanud partneri tuimuse, ükskõiksuse või mõistmatuse tõttu
haiget, olin ikka mina see, kes asus suhet taastama. Kõik konfliktid tuli minul
ära lahendada. Mäletan kordi, kus tegin katset, mis juhtub, kui ma ei võta
vastutust selle suhte eest ja lasen
temal endal tema poolt kokkukeeratud jama ära klaarida. Ja mis juhtus? Mitte
midagi! Mitte kunagi mitte midagi! Ta ei tulnud pärast konflikti minu juurde,
et asjad sirgeks rääkida või õhku jäänud teemad ära lahendada.
Mõnikord võttis ta end küll kokku ja tuli minu juurde diivanile istuma, et mul
ümbert kinni võtta. See oli minu jaoks lootusrikas. Kuid tegelikult ta lihtsalt
oli seal, sõnatult. Ma olin saanud haiget ja ootasin väga, et ta meie vestlust
jätkaks. Soovisin nii väga kuulda midagi, mis annaks mulle tõestust, et olin
teda valesti mõistnud ja tegelikult ta hoolib minust ning armastab mind. Kuid
sõnu ei tulnud. See ajas mind marru. Miks ta siis istub siin, miks ta tuli, kui tal midagi öelda ei ole? Kas see
tähendab, et ta tegelikult ei soovi seda konflikti lahendada? Kas tal on
tegelikult ükskõik, kuidas ma ennast tunnen? Rapsasin diivanilt püsti ja
tormasin tegudele. Solvumine ja pettumus olid suured ja see keerutas üles viha.
Oma piiritus naiivsuses ootasin ikka veel, et ta saab aru, kui valus mul on ja
tuleb minuga rääkima. Kuid see oli minu unistus, ei muud. Ta ei järgnenud mulle
kunagi.
Lõpuks sain aru, et mu mehe poolest oleksime võinud aastakümneteks jääda
vaikides ühte ruumi elama. Teadmine, et ta ei võta konfliktide lahendamise eest
vastutust, tekitas tohutu frustratsiooni. Soovisin, et mul oleks olnud niipalju
kannatust, et oodata ära, ükskõik kui kaua, kuni ta võtab ise teema üles ja
tuleb sellest rääkima. Kuid armastatud inimesega elektrilises vaikuses kõrvuti
eksisteerimist oli veel raskem taluda. Niisiis võtsin need konfliktide
lahendamised ikkagi enda peale. Läksin ta juurde, tirisin ta välja tema
kookonist ja tõmbasin ta vestlusesse, et ometi saaks rahu maa peale.
Meie vestlused ei olnud muidugi suuremad asjad dialoogid. Pidin nägema
erakordselt palju vaeva, et jõuda oma mehega ligilähedalegi sellele, mida
nimetatakse dialoogiks.
Tavaliselt ma rääkisin sellest, kui halvasti mina end meie konfliktis tundsin
ja mida ma temalt vajasin. Mees samal ajal tegeles kas enda kaitsmisega või
siis lihtsalt vaikimisega. Kui ta läks kaitsesse ning asus minu tunnetesse
empaatiaga suhtumise asemel enda põhimõtteid kirjeldama, oli see minu jaoks
raske. Kas tõesti ei suuda mu mees mõista, misasjad on tunded? Kui ma olen
saanud haiget, tunnen end hüljatuna või ebaolulisena, mismoodi mind siis võiks
aidata jutlus sellest, kuidas ta mõtleb? Küsisin seda tema käest alatasa, kuid
tulemus oli ikka sama – kas olin kurb, hirmunud, vihane või pettunud, minusse
empaatiaga suhtumise asemel selgitas ta mulle
ikka seda, mismoodi tema oli mõelnud. “Sa ei saa aru, kuidas mina
mõtlen!” oli peamine etteheide mulle. Tegelikult ma sain aru küll,
milliseid teid pidi tema mõtted käisid ja millistest veidratest uskumustest
lähtuvalt käitus ta mulle haigettegevalt. Kuid see ei vähendanud ju minu
pettumust! See, mida ma ootasin, oleks olnud lihtsad sõnad “Jah, ma saan
aru, ma käitusin sinuga nagu mölakas. Sul on tõesti põhjust pettunud olla. Anna
andeks! Ma olen teinekord targem!”
Aga seda ei tulnud.
Kord õhtustasime valgete laualinadega šikis restoranis, kus meile pakuti
kallist kvaliteetveini. Mees oli autoroolis, seega veini võtsin ainult mina.
Soovisin õhtut nautida ja tahtsin, et vein oleks tõesti koha vääriline. Mulle
toodi maitsmiseks tilgake ühest veinist ja tilgake teisest. Valisin teise. Kui
maksmiseks läks, selgus, et arvel kajastusid mõlemad klaasitäied, kuigi olin
joonud ainult ühe. Juhtisin sellele
kelneri tähelepanu ja palusin arvet korrigeerida, mispeale selgitati, et tõepoolest tuleb maksta ka
selle klaasi eest, mida ma ei valinud. Olukord tundus absurdne ja ma ootasin,
et mu mees astuks minu eest välja. Ootasin, et ta selgitaks, et asjad nii ei
käi. Kuigi mu mees ei ole jõuline ega enesekindel macho, lootsin, et sellises olukorras ometi võtab ta ohjad enda
kätte. Me olime ikkagi restoranis! Kuid mees istus vaikides ja vaatas pealt,
kuhu meie arusaamatus jõuab. Ta jättis mu sellesse situatsiooni üksi, võõra
manipulaatoriga kaklema.
See ei olnud muidugi esimene ega viimane kord, kus
ta minu eest välja ei astunud. Kuid ikkagi oli iga kord uuesti
pettumustvalmistav. “
Pärast igat
sellist situatsiooni, kus Krista koges, et mees ei seisa tema eest ega kaitse
teda, tegeles ta tükk aega iseendaga manipuleerimisega. Kristal oli vaja end
kuidagi lohutada. Ta üritas endale maha müüa selgitust selle kohta, miks ta
elas mehega, kes ei olnud suuteline oma naise eest seisma. See oli keeruline,
kuid Krista sai enda rahustamisega hakkama.
Krista on oma
hinnangutes karm: “Ma rääkisin endale lugusid sellest, kui hea
südamega on mu mees, kui intelligentne, kui tasakaalukas, kui seksikas, kui
nutikas, kui loominguline, kui töökas, kui võimekas jne. Ja otsustasin mööda
vaadata sellest, et ta ei ole tegelikult mulle mees! Ta on kaaslane, sõber,
pereliige…..Aga mitte mees, mees ei käituks ju selliselt!?
Kunagi hiljem tõin selle juhtumi talle näiteks, kirjeldamaks olukordi, kus olen tundnud puudust oma mehe kaitsest. Mõistagi järgnes selgitus selle kohta, kuidas mu mees restoranis oli mõelnud! Ta oli mõelnud, et summa on tegelikult piisavalt tühine selleks, et stseeni korraldada (kuigi tal ei olnud kunagi raha ja kuigi tünga avalikustamine ei ole sama mis stseeni korraldamine!). Lisaks oli ta näinud, et ma saan hakkama ja talle tundus,et mulle ei tehtudki liiga! Ja lõpuks maksis ju tema arve, nii et milleks ma üldse pidin sõna võtma?”
Krista proovis iga kord oma meest kuulata ja aru saada,
milliseid teid pidi mehe mõtted liiguvad. Kristale oli teada, et meest oli
lapsepõlves väärkoheldud, et ta polnud saanud oma vanemate tähelepanud ega
armastust. Teda oli jäetud nii tihti üksi, kuni ta harjus sellega ära ega
nõudnudki endale mitte kunagi mitte midagi. Ta õppis vaikima, sest tema
arvamust ega mõtted ei huvitanud kedagi. Kõik tema viis vanemat õde-venda
rääkisid temast üle ja käskisid tal suu pidada. Kõik nad võtsid endale
õiguse olla
kõiketeadjad ja dirigeerida seda orkestrit oma äranägemise järgi.Vanemad
pidasid loomi olulisemateks kui lapsi. Kohustusi ja kriitikat oli palju,
tunnustust mitte. Kui midagi oli tehtud valesti, siis seda arvustati, kui
midagi oli hästi, ei pälvinud see isegi kulmukergitust.
Kõik see on jätnud tundlikule natuurile nii sügava jälje, et mees ei suuda ka
täiskasvanuna enda eest seista, inimestega suhelda ega konflikte hallata.
Kuid kas selle kõige mõistmine leevendab Krista valu? Kas see tühistab tema
pettumuse?
“Tänaseks olen palju lugenud ja aru saanud, et see on Aspergeri sündroom,
mis takistab mu mehel olemast eluterves paarisuhtes. Kuid ka see avastus ei
aita mind! Ma tean nüüd, mis on valesti, kuid rahu ei leia ma ometi. ”
Holistilises
teraapias me ei pane kellelegi diagnoose ega aita ka oma klientidel
pereliikmeid diagnoosida. Holistiline
teraapiatöö on ikka samasugune, olenemata sellest, kas kliendi partner on mõne
diagnoosiga või mitte.
Lisaks on tänapäeval, mil me oleme eksponeeritud nii suurele hulgale
toksiinidele, muutunud neuroloogilised ja närvisüsteemihäired üsna tavapärasteks.
Väga sageli jäävad erinevad närvisüsteemi sümptomid diagnoosimata.
Seepärast teen Kristale ettepaneku mitte keskenduda partneri võimalikule
diagnoosile.
Juhul, kui Krista mehel on Aspergeri
diagnoos, tuleb Kristal reaalsust aktsepteerima hakata ning mitte hellitada
mehe suhtes alusetuid lootusi. Aspergerist elukaaslast ei ole võimalik
reguleerida avatumaks, seltskondlikumaks ega initsiatiivikamaks. Kuid sama
tuleb Kristal teha ka siis, kui tema partneril ei ole mingit diagnoosi, vaid
kui tegemist on näiteks empaatiavõimetu, vastutustundetu või ebaküpse mehega.
Kristal tuleb ära integreerida teadmine, et tal ei ole võimalik meest
“terveks ravida”, küll aga on tal võimalik tervendada ennast.
See on kaassõltuvuslik osa Kristas, mis ootab tervendust. Ja seda tervendust ei
saa Kristale pakkuda ükski partner, ainult Krista ise.
Mis on kaassõltuvus?
Kaassõltuvust iseloomustavad Pia Mellody järgi peamiselt sellised omadused:
1. Kaassõltlane ei oska ennast väärtustada ega armastada;
2. Kaassõltlane ei oska seada toimivaid piire (tal on keeruline end kaitsta);
3. Kaassõltlane ei oska oma isiklikku reaalsust omaks võtta;
(end identifitseerida ega oma identiteeti teistega jagada);
4. Kaassõltlane ei mõista oma vajadusi ega oska enda eest hoolitseda;
5. Kaassõltlasel on raskusi eakohase ja oludele vastava sobiliku reaktsiooniga.
Kõik see iseloomustab ka Kristat. Võib olla ka tema partnerit, kuid see pole
koht, kuhu fookus viia. Ka sel juhul, kui suhtes on kaks kaassõltlast, tuleb
kummalgi eelkõige iseenda tervendamisele keskenduda. Sügavas ühenduse s olevad
partnerid saavad tervenemiseprotsessis olla küll teieneteisele toeks, kuid
mitte teise eest tööd ära teha.
Jaanika ja Hoolitseja
“Kui mul oli palavik, peavalu või jalg välja
väänatud, oli mu mees väga kaastundlik. Ta hoolitses minu eest, tõi mulle tee
või jääkoti, tegi võileibu ja pani teki peale. Ja ta mitte ainult ei teinud
neid liigutusi, vaid ta tundis ka siiralt huvi, kuidas minuga on. “Kas sul
on jalg väga valus? Kuidas see küll niimoodi juhtus? Täna sa küll käia ei tohi!
Kui kuskile lähme, võtan su selga!” Sellistel hetkedel tundsin, et ta
tõesti hoolib minust.
Kuidas selle kõige juures on võimalik, et minu emotsionaalne valu jäi mehe
jaoks hoomamatuks? See oli see, mida ta
ei näinud, ei tajunud, ei tundnud ära. Isegi siis mitte, kui seda talle
kirjeldasin. Olin temaga kooselu jooksul sageli äärmiselt kurb. Seda just mehe
eelmaloleku ja distantseerituse tõttu. Kui oma kurbust väljendasin, ei öelnud
ta selle peale midagi. Proovisin oma tundeid
paremini ja selgemini kirjeldada – ikka ei midagi. Kuidas see saab nii
olla, et igati heasüdamlik inimene, kes ei tee kärbselegi liiga, on minu vastu
nii külm? Kas minu valu ei lähe talle korda? Kas teiste oma läheb ja ainult
minu oma mitte? Kas ta on tegelikult julm? Need olid küsimused, mida ma aastaid
endalt küsisin. Küsisin ka mehelt, kuid vastust ma temalt ei saanud. “Ma
olen nii õnnetu!” Vaikus. “Mul on nii kurb olla!” Vaikus.
“Mul on depressioon!” Vaikus. “Ma ei tea, mida ette võtta, asjad
on minu jaoks üle pea, ma ei tule enam toime!” Vaikus.
Pikkade aastate järel hakkasin aru
saama, et asi pole selles, nagu ta oleks ta minu suhtes eriliselt julm. Sain
aru, et see ei ole mina, kelle valu talle korda ei lähe, see on inimene oma
emotsionaalse valuga üldisemalt! See oli talle mõistetamatu! Samas kui
füüsiline valu muutis teda vägagi kaastundlikuks. Asusin asja uurima ja jõudsin
järelduseni, et elan koos Aspergeri sündroomi all kannatava partneriga. “
Jaanika mehe puhul on tegemist nähtusega, kus inimesel ei ole
võimet emotsionaalset valu tuvastada. Olles enda tunded nii sügavale alla
surunud, et neid sealt enam kuidagi kätte ei saa, kaotab inimene võime tundeid
üldse tajuda.
Inimestena on meile omane, et see, mida me ise ei ole kogenud, kipub meie meie
arvates puuduvat ka teistes. Me eeldame, et inimesed, kellega kokku puutume, on
meiega sarnased. Kui me ei ole mitte kunagi varastanud, eeldame , et ka
inimesed meie ümber ei varasta. Kui
oleme ausad ja eetilised, on meil raske ette kujutada, et meid kasutatakse ära
või et keegi meie oma ringkonnast teeb meie kulul nalja.
Samamoodi on inimesel, kes on pidanud ennast oma tunnetest lahti ühendama,
võimatu aru saada, kui partner kogeb emotsionaalset valu. Emotsionaalne kannatus
on sel juhul keeruline abstraktne mõiste, mille saab inimene küll ära õppida,
sõnavarasse võtta ja mida ta heal juhul ehk isegi oskab kasutada, kuid
tegelikkuses puudub inimesel tunnetus ja sügav mõistmine selle olemusest.
Selline nähtus võib, aga ei pruugi alati viidata Aspergeri sündroomile. Sageli
on Aspergerid
hoopis ülitundlikud teiste valu suhtes ja see
tingib vajaduse olla konstantses kaitses, et mitte lähedase inimese valu käes
kannatada.
Margit ja Põgenev Partner
Margitil lasin kirjutada kirja Kristole. Ka Ma rgit usub, et
tema mees on Aspergeri sündroomiga. Olen õpetanud Margitile diagnoosidele
mitekeskendumist ning oma energia enda juurde tagasi toomist. Kuid samas
näen,et Margit otsib diagnoosist justkui lohutust.
Kaassõltlasena on Margit üritanud oma meest säästa.Eks kuulu ka mehe käitumise
väljavabandamine kaassõltlase mustri juurde. Ja ise oma mehe psüühika
diagnoosimine on just seesama – oma emotsionaalselt eraldunud partneri
hoolimatule käitumisele vabanduste otsimine.
“Ma
ei saa sind kätte! Ma ei jõua sinuni! hüüdsin esimesed 15 aastat lakkamatult,
lootes, et sa tuled oma kestast välja ja oled minu jaoks päriselt olemas. Ma ei
saanud sellest kestast aru- mis ajast oli see kest sinu ümber ja milleks? Miks
sa seda hoidsid? Miks ei võinud sa sellest lahti lasta?
Kui olin väikeste lastega kodus, ootasin sind terve päeva koju. Ma vajasin
kontakti sinuga, lõputule andmisele, hoolitsemisele, panustamisele, hoidmisele
ja turvamisele vahelduseks igatsesin tunda, et ka mind vahepeal hoitakse, et ka
minu jaoks on keegi, kes turvab mind.
Kui sa siis õhtul laekusid, langes mu tuju allapoole nulli. Sest ma ei saanud
seda, mida vajasin. Sa olid kodus, kuid mitte kohal. Sa olid võib olla käinud
ka poes, see tähendab, et olid varustanud oma pere ellujäämiseks vajaliku
proviandiga. Kuid minu emotsionaalseks ellujäämiseks sellest ei piisanud. Ma
vajasin imetlust, hellust, silitusi, kauneid sõnu, soojust ja tuge.
Minu ülekoormatud närvisüsteem vajas ka aega iseendaga olemiseks, kasvõi
selleks, et duši all liguneda. Ja seda sa mulle võimaldasid. Sa võtsid lapsed
enda hoole alla ja lasid mul pisut hinge tõmmata.
Ma sain füüsilisest kokkuvarisemise ohust üle, kuid emotsionaalne näljahäda
kestis edasi.
Sa ei osanud mind toetada sellisel moel, et oleksin tundnud end päriselt
turvaliselt. Sa ei osanud öelda mulle selliseid sõnu, mis oleksid mind pannud
end tundma armastatud naisena. Ma olin kahekordne ja siis kolmekordne ema – üleni sissemähitud
Ema Theresa arhetüüpsesse energiasse. Üks laps süles, teine rinna otsas,
kolmas teisest toast mind appi hüüdmas –
ma ei näinud sellest arhetüübist väljapääsu. Ja samas nii väga igatsesin seda,
et sa oleksid tulnud ja mind sealt välja tõmmanud! Et sa oleksid seadnud oma
sõnu sel moel, et ma oleksin saanud taas Aphroditeks. Et sa oleksid seadnud oma
käsi ümber minu sedamoodi, et oleksin võinud end jälle ahvatlevana tunda.
Kuid sina lihtsalt elasid selles mugavustsoonis, mida sulle võimaldas enda
eneseirooniline nimetamine “Maailma Kõige Romantilisemaks Meheks”. Sa
viskasid nalja, kuid minu jaoks polnudki see nali, sest romantikat oleksin ma
tõepoolest meile ellu tagasi tahtnud.
Oleksin tahtnud punaseid pikki kleite, siniseid paeltega sukki ja kõrge säärega
saapaid, sitse ja satse ja kohti, kus selle kõigega särada. Kuid neid kohti
meie elus ei olnud. Sa ei kutsunud mind mitte ühtegi kohta, kus oleks olnud
kohane end särama lüüa.
Ma ootasin, et sa saadaksid mulle keset tööpäeva
mõne romantilise sõnumi või e-maili.
Tahtsin nii väga tunda, et olen sulle oluline, et sa mõtled ka minust eemal
olles meie peale.
Kuid sa ei saatnud. Ainsad sõnumid, mida sa omaalgatuslikult mulle läkitasid,
puudutasid poenimekirja. Kaks piima või kolm? Kana või hakkliha?
Ma ei mõistnud, miks sa ei oleks võinud selle asemel küsida, millises poosis
soovin olla, kui mulle massaazhi teed? Või kas ma sooviksin täna seksida
kottpimedas või küünlavalgel?
Sa ei pannud mind “sooja”, kuigi ka sul olid ootused õhtusele
kohtumisele magamistoas. Miks sa seda ei teinud? Sa olid ju niipalju lugenud
küll, et mõista naiste ja meeste seksuaalsuse erinevusi. Aga sa ei hoolinud
sellest.
Sa olid tuim ja rahuldusid tuima eluga. Ka minu seksuaalne kinnikiilumine oli
sinu jaoks okei, see andis sulle vist
enda silmis õigustuse selle aspektiga meie elus üha vähem tegelda.
Kuni lõpuks kukkusin kokku. Ma kukkusin igas mõttes kokku. Ja seejärel
plahvatasin.
Ma olin hoidnud kriitikat tagasi, ma armastasin sind nii väga, et ei julgenud
sulle tõsiseid etteheiteid teha. Ma polnud 15 aasta jooksul sulle seda kunagi
ette heitnud, et sa ei panustanud meie seksuaalellu, et sa olid jätnud selle
unarusse, ei toonud sellesse värskust ega uudsust. Kuid ühel hetkel ei suutnud
ma sind enam säästa ja ladusin kõik välja.
Kõige korraga letti ladumine võis tunduda ülekohtune ja ebaõiglane. Kuid ma ei
saanud pidama. Mulle tundus, et kõik oli lõplikult valesti. Ja ma ei saanud
korraga enam aru, miks ma olin sinuga kõik need aastad elanud või kuidas sai
juhtuda nii, et inimene, keda ma üle kõige armastasin, ei näe ega mõista minu
vajadusi.. “
Suhtesõltlase
ja Vältija abielu
Leidmata
paarisuhtest täit rahuldust, asume oma rahulolematusele selgitusi ja põhjendusi
otsima. Kaassõltlasele on omane otsida esmalt vigu endas, kui see ei aita,
asutakse suhte düsfunktsionaalseks kujunemisele selgitusi otsima partneri
käitumisest. Kuid paraku ükski selgitus
kaassõltlast ei aita. Kui ta avastab põhjus-tagajärg seose,on see puhtalt
intellektuaalse tasandi info, mis ei muuda kaassõltlase alateadlikke käitumisharjumusi.
Vastavalt sellele, kas tegemist on Vältija või Suhtesõltlasega, käivitab
kaassõltlane kas ühe või teise stsenaariumi.
Suhtesõltlane
üritab asjad iga hinna eest toimima panna. Margit on 15 aasta jooksul näinud
piisavalt Kristo vastutusest eemalehiilimisi, on kogenud palju emotsionaalseid
hülgamisi ja eemaldumisi.Kuid vaatamata pikale kogemusele on Margit kõik need
15 aastat lootnud, et mees muutub. Margit on kogenud oma suhtes jätkuvaid
pettumusi, kuid lootnud siiski, et ühel päeval astub mees uksest sisse ning
kõik on teisiti! Piltlikult väljendudes ootab Margit siiani, et ühel päeval
võtab Kristo naiselt üle kogu ülemäärase vastutusekoorma , kehtestab
majapidamises reeglid, suunab lapsed õigel ajal magama, algatab arendavaid vestlusi, on seejuures empaatiline ja
intiimne, ahmib sisse kogu esoteerilise uudiskirjanduse, planeerib juba
jaanuaris suvepuhkuse, broneerib vabadeks päevadeks romantilise väljasõidu
kahele, loob Margitile laule ja luuletusi, tema puudutused on sensuaalsed ja
kirglikud, ta äratab naises nii tema seksuaalsuse kui loomingulise väe. Kaunis
unistus, kuid kas sellest veerandki oleks reaalne? Mis ei ole juhtunud 15 aasta
jooksul, ei juhtu tõenäoliselt mitte kunagi. Mis takistab Margitil seda
mõistmast? Mis taksitab tal enesepiinamist lõpetamast? See on kaassõltuvus.
Kaassõltlasest suhtesõltlane ei kujuta ette, et tema jõupingutused võiksid olla
tulutud. Need peavad ükskord vilja kandma ja mees peab aru pähe võtma!
Kui sel moel jätkata, peksab Margit end vastu seina puruks, ilma et sellest
suhtesse mingit muudatust sünniks.
Midagi ei muutu seetõttu, et Kristo kasutab Vältija taktikaid. Vältija väldib kas suhet üldse, abielu või siis juba
suhtes olles tõelist, sügavat intiimsust. Kristo alateadvusesse on salvestunud
programmid, mille kohaselt on igal juhul ohutum tagasi tõmbuda, vaikida ja
eemalduda, ükskõik millise konflikti või teemaga tegemist ka poleks.
Kristo ei saa olla avatum ega küsida Margiti tunnete kohta, sest ta ei tea
tunnete kohta suurt midagi. Tundeid õppis Vältija juba varakult eirama. Kuna
see on olnud ellujäämismehhanism, pole
lootustki, et Kristo sellest Margiti palve peale loobuks. Kristo ei saa olla rohkem nähtav
(kohal), sest see on seotud mastaapse alateadliku hirmuga haigetsaamise ees. “Kõik,
kelle lasen endale lähedale, hülgavad
mu!” kõlab Vältija alateadlik mantra.
Kristo on selles suhtes olnud see, kelle iga tegu ja sõna on kantud soovist meeldida.
Seepärast ei ole ta julgenud kunagi oma naise vastu aus olla. Ükski tema enda
ettepanek, seisukoht ega mõte ei pääse tema huulilt, seda takistab hirm naise
reaktsiooni ees.
Võimatu on olnud väljendada naisele tõde tema ükskõik millise möödapaneku
kohta.
Ja samas on naine see, kes oma piiritus imetluses ja armastuses mehe vastu pole
suutnud meest selgelt näha. Ta on oodanud, et mees loeks naise vajadusi tema
silmist, kuid pole julgenud neid ise väljendada.
Sel moel iseennast eitades, teist mitte nähes ja tõde mitte tunnistades elavad
paljud kaassõltlastest paarid.
Ja kui ta
siiski on Asperger?
Eesti Autismiliidu veebilehelt võib teismeliste Aspergerite
kohta lugeda, et
“Aspergeri sündroomi diagnoos on juba iseenesest suureks abiks isikule endale,
ta perele, lähedastele ning õpetajatele ja sõpradele. See annab võimaluse leida
seletuse asjadele, mida pole osatud eelnevalt lahti mõtestada. Uurimine ja
diagnoos ei ole kohustuslik, kui psühhosotsiaalne kohanemine on hea, aga
diagnoos võib olla abiks Aspergeri sündroomiga isiku tegevuse mõistmisel ja
tema abistamisel. “
See, mis kehtib laste ja
teismeliste puhul, ei pruugi aga kehtida täiskasvanute puhul. Mures ja
segaduses perele, kes ei tea, kuidas oma lapsega käituda, on diagnoos suureks
abiks – see annab neile kätte vahendid, kuidas lapse eripäradega toime tulla,
mõistmise lapse vajaduste osas ning hea tahte korral saab diagnoosile tuginedes
omandada ka oskused lapse toetamiseks, parima õpikeskkonna pakkumiseks, endaga
toimetuleku arendamiseks jne.
See kõik on lapsevanemate vastutusvaldkond ja loodetavasti ka nende armastusest
tulenev vaba tahe.
Kuid täiskasvanud Aspergeri elukaaslane on siiski
tema partner, mitte ema ega isa. Seega ei ole kohane eeldada partnerilt
vanemlike funktsioonide ülevõtmist. Kellel jagub jaksu ja kannatust ning kes
soovib end pühendada lapsevanema rollile oma Aspergerist partnerile, võib seda
armastatu hüvanguks teha. Pühendunud armastusel on tervendav jõud. Kuid alati tuleb silmas pidada ka enda
sesundit. Kas see on stabiilne või emotsionaalselt labiilne? Kas elurõõm sinus pulbitseb endiselt või on
kadunud? Kas sinus on endiselt motiveeritust, kas sead sihte ja oled teadlik
oma eesmärkidest? Või oled kaotanud huvi elu vastu, oled lootusetu ja
meeleheitel?
Viimasel juhul oled teinud endale liiga. Sa pead endale tunnistama, et ahmisid
läbinärimsieks liiga suure tüki, millest sa jagu ei saa. Sellest tükist tuleb
lahti lasta! Sinust on ükskõik kellele kasu ainult siis, kui sa toimid
suurepäraselt.
Ja kui sa enam ei toimi, oled depressiooni või ahastusse end ära kaotanud, oled
õnnetuks teinud ka oma partneri. Sest temal sinu depressiooni käsitlemise oskus
puudub, kuigi ta väga sooviks sind aidata.
Seega – jää oma Aspergerist partneri
juurde, kui suudad tema eripära aktsepteerida ning tuled sellega ka ennast
kahjustamata toime. Kui aga tunned, et
teed justkui samariitlasetööd ning seda enda arvelt, on see märk sinu piiride
kahjustumisest. Sel juhul pole vaja sul ravida oma Aspergerist partnerit, vaid
eelkõige ja kiiremas korras iseenda kaassõltuvust!