Olen sageli kuulnud inimesi kahtlevat pika kooselu siirates motiivides. Usutakse, et pikaaegne kooselu tuleneb ratsionaalsetest kaalutlustest ja püsib pigem lepingulistel suhetel kui armastusel. Kas oled ehk vahel ennastki tabanud küsimast, kui pikk kooselu
võiks vastu pidada kõikidele elu keerdkäikudele ja väljakutsetele, ilma et armastus otsa saaks? Kui oled, siis ilmselt oled sa näinud enda ümber üksjagu paare, kes pärast viitteist või kahtkümmet koosveedetud aastat justkui laiali vajuvad. Kas sulle tundub, et ühel hetkel justkui kaotatakse teneteise vastu huvi ning jäädakse kokku kas laste pärast või harjumusest, ilma et partner enam inspireeriks? Kas oled kaalunud, millise valiku sina teeksid, kui suhtest säde kaob – jääksid harjumuse ahelatesse õnnetuna tiksuma või läheksid oma teed? Võib olla oled lausa ette ära otsustanud, et pigem aus lahkuminek kui elu inimesega, kellega side on kadunud. Ometi on ka paare, kes eelistavad harjumuspärast elukorraldust väärtustades ühe katuse alla jääda, vaatamata sellele, et suhe näib olevat pärast pikki aastaid formaalseks muutunud.
Kuid tegelikult ei ole pikaaegne kooselu sugugi määratud lõppema tuimas, mõttetus tiksumises või siis lõputus konfliktide jadas, mis päädib kõike teelt pühkiva plahvatusega. Et see kipub olema üks levinud arusaam, väljendab inimeste teadmiste ja oskuste puudust.
Paradiis
Pikk paarisuhe läbib mitmeid etappe. Alustame ju kõik sealt, kus asub Paradiis. Oma armastatuga paarisuhet luues tundub meile mitte ainult meie suhe, vaid kogu elu täiuslik. Elame tõelises õndsuses ja usume siiralt, et meie oleme need Jumala poolt väljavalitud, kelle suhe on määratud igavesti õitsema. Mitte kellelgi teisel ei ole läinud nii hästi, et ta oleks leidnud endaga absoluutselt kokkusobiva, täielikult resoneeruva partneri. Igal paaril on siiski midagi, mis on pisut kaldus. Kuid mitte meil! Meile näib, et oleme võitnud jackpoti!
See on paarisuhte romantiline etapp, kus me ei näe partneri ühtegi puudust, kus meile tundub, et ta ei tee kunagi vigu, on erakordselt intelligentne, hooliv ja toetav. See on etapp, kus tunneme igast oma partneriga veedetud minutist puhast rõõmu, ilma et partner selle heaks midagi tegema peaks. Mitte ükski partneriga veedetud päev ei tundu ajaraiskamisena, olgugi et see sai veedetud diivanil vedeledes. Me imetleme oma partneri huumorimeelt, tunneme rahulolu, et meil on ühine maitse ja sarnane maailmavaade. Kuidas meil küll niimoodi vedada sai? Kas see on meil kuidagi eelmises elus välja teenitud?
Kuidas see etapp küll läbi sai, imestame hiljem. Tõsiasi on see, et selline etapp ei saa kesta igavesti. See on faas, millega kõik suhted algavad (kui me ei räägi just 17. või 18. sajandil sõlmitud abieludest). Kuid nii nagu me ise liigume elukaarel uude kohta, liigub edasi ka suhe. Ja ühel hetkel me seisame kõik silmitsi väga nörritava avastusega, et meie suhe ei ole enam see, mis ta varem oli. Esialgu tundub meile, et viga on üksnes partneris. Tema on see, kes on muutunud, ja sugugi mitte armastavamaks ega hoolivamaks. Meile tundub, et partner on muutunud külmaks ja tõrjuvaks, tuimaks ja ignoreerivaks, ükskõikseks ja mida kõike veel. Kuidas sai nii suurepärane inimene selliseks muutuda, küsime endilt. Ja tema, muide, küsib endalt sama meie kohta. Tegelikkus muidugi ei ole kunagi must-valge. Muutunud oleme mõlemad. Muutunud on ka suhe kui elav organism. Ja samas mitte ükski nendest teguritest ei peaks olema koos edasiminekule ületamatuks takistuseks.
Me oleme lihtsalt liikunud romantilisest suhtefaasist välja ning hakanud seeläbi oma suhtedünaamikat selgemini nägema. Teeme esimest korda elus silmad päriselt lahti ja vaatame oma partnerile päriselt otsa. Võib olla mitte veel päris selge pilguga, kuid palju kainemalt kui seni. Ja mida me siis näeme? Olgugi et meile meeldib seda mitte tunnistada, ei näe me hoolimatuks ja ükskõikseks muundunud uut inimest. Me näeme tegelikult omaenda partnerit, seda, kelle me enda kõrvale kunagi heas usus ja sügavas armastuses valisime. Lihtsalt nüüd näeme teda paremini, ilma üleliigsete filtriteta (mitte et filtreid üldse enam ei oleks, neid jagub, kuniks meil enesearengu teed ikka veel käia on).
Paraku ei ole suuremate filtrite langemine meie jaoks sugugi rõõmustav nähtus. Selle asemel, et tunda rahulolu enda küpsemise protsessist, teadlikumaks saamisest ja silmade avanemisest, satume hoopis paanikasse. Avanenud vaatepilt ei meeldi meile üldse, pigem on see ootamatu ja šokeeriv.
Tuhatnelja põrgusse
Jõudsime järgmisesse etappi – võimuvõitlusesse. Selle asemel, et endale kujunenud reaalsust tunnistada ning mõelda, kuidas avanenud reaalsuses parimal moel toime tulla, hakkame selle vastu sõdima. Sisuliselt tähendab see seda, et me astume sõtta oma partneri vastu. Ja tema mõistagi meie vastu. Valged alustavad, mustad teevad vastukäigu ja nii edasi. Kuni võiduka lõpuni? Oh, ei – võidukat lõppu siit ei tasu oodata. Kelle eesmärk on suhtedraamades võitjaks jääda, võib hakata aegsasti kohvreid pakkima. Paarisuhtes esinevate konfliktide kohta ütleme meie, terapeudid, et sul on valik – kas soovid, et sul on õigus või soovid olla suhtes. Tavaliselt see nii lihtne ongi – oma õigust taga ajades kümnekordistame suhtes esinevaid pingeid, käivitame partneri kaitsemehhanismid ja eemaldume võimalusest olla temaga ühenduses.
Mis on sellel kõigel pistmist pikaaegses suhtes ettetuleva rutiini, kire kaotsimineku või laste nimel koos vegeteerimisega?
Need asjad on omavahel vägagi seotud. Jõudes võimuvõitluse faasi, ei anna enamik inimesi endale aru, mis tegelikult toimub. Enamasti ei olda teadlikud isegi sellest, et tegemist on loomuliku suhtefaasiga, mis tuleb igal paaril ükskord läbi käia. Isegi kui mõisted on tuttavad, ei osata neid enda eluga seostada. Eeldatakse, et romantiline suhtefaas kestab mõnest kuust paari aastani, nii nagu ajakirjad kirjutavad. Järeldatakse, et kui konfliktid tekivad pärast viieteistkümneaastast kooselu, pole tegemist enam võimuvõitluse faasi jõudmise, vaid millegi suuremaga. “Tõenäoliselt on suhe end ammendanud, sellega pole enam midagi teha. Ilmselt see partner polnudki minu jaoks õige. Ma oleksin pidanud juba varem aru saama, et see suhe ei vii kuskile. Miks ma üldse selles suhtes nii kaua olin?” Sageli peetakse huvitavaid sisedialooge, eesmärgiga endale tõestada, et teha pole vaja midagi.
Miks? Sest tegutsemine on ebamugav ja nõuab suure vastutuse võtmist. Mõne inimese puhul võib see olla esimene kord elus, kus tuleb võtta päriselt vastutus enda elu, oma suhte, oma pere heaolu eest.
Siiamaani on võib olla lastud asjadel lihtsalt kulgeda. Või on loodetud partneri peale, kes asjad enam-vähem joones on hoidnud. Kui nii, siis tuleb mängu veel partneri kaassõltuvus. Kaassõltlasest partner on kogu suhte raskust enda õlul kandnud ja romantilise suhtefaasi lõpuks ennast ära kurnanud. Ka tema ei ei tunne enam motivatsiooni suhet vedada ja selle eest üksi vastutust võtta. Sellisel juhul on mõlemad käed üles tõstnud.
Seega tunneb enamik meist ennast võimuvõitluse faasi sisenedes üsna abitult. Oo jaa, väliselt oleme powerit täis. Me süüdistame teist ja õigustame ennast, tõstame häält või lõpetame suhtlemise, survestame partnerit või ignoreerime teda sootuks, muutume ülimalt nõudlikuks või laseme käed rippu ega soovi enam mitte midagi. Meis pulbitseb terve kokteil hormoone, me sisaldame segipaisatuna terve nimekirja emotsioone. Me oleme vaheldumisi vihased ja nördinud, kurvad ja raevus, pettunud ja ükskõiksed, motiveeritud ja lootusetud. Kuid kõige selle taustal tunneme end siiski väga abitult. Sest me lihtsalt ei tea, mida sellises olukorras teha. Meid ei ole keegi õpetanud, meil puudub selle kohta isegi teoreetiline teadmine. Me pole näinud, kuidas sellisest faasist välja tulla. Küll aga oleme näinud sadu paare kas tutvusringkonnast või teleekraanilt, kes on andnud alla, kes on sujuva liigutusega allkirjastanud lahutuspaberid ning edasi liikunud. Me ei tea, et “edasi” tähendab sel juhul sageli “tagasi”. Kui meil pole õnnestunud oma eelmises suhtes ära õppida kõike oma õppetükke, võtame need järgmisesse kaasa ning õpime seal edasi. Selles mõttes liigume järgmises suhtes “tagasi” vanade teemade juurde.
Paarid, kes pole jõudnud teadliku partnerluseni, seisavad võimuvõitluse etapis olles valiku ees: kas jätkata nii, nagu poleks midagi juhtunud, lihtsalt eemaldudes igasugustest üleskerkinud küsimustest ja teemadest, või lõpetada rahuldust mittepakkuv kooselu ära.
Viimane variant on kõige lihtsam, kõige kättesaadavam ja kõige mugavam. See eeldab küll teatud elumuutusi (elukohavahetus), kuid mitte üldse iseenda muutmist.
Esimene variant ei ole nii lihtne, see nõuab mitmete väärtuste ümberhindamist (Kuidas ma elan edasi inimesega, kes ei olegi tegelikult see, kelleks ma teda pidasin? Millistel alustel ma olen koos inimesega, kes mind niimoodi alt vedas?) ja ka päris suurt kohanemisvõimet.
Otsustades sellise kooselu jätkamise kasuks, kus me keeldume asjadega süvitsi minemast, jäävad kõik esiletulnud, meid trigerdanud teemad lahendamata ning lapsepõlvehaavad tervendamata. Me lihtsalt paneme kõik valukohad kalevi alla, lootuses, et kui me nendega ei tegele, need kaovad me elust. Kuid sellega on nii, nagu poliitikaga – kui sa ei tegele poliitikaga, tegeleb poliitika sinuga. Samamoodi hakkavad kõik meie poolt eitatud valukohad endast märku andma, ükskõik kui jäigalt me ka ei püüaks neid eitada.
Ometi on just see valik, mida inimesed sageli teevad.
Loobutakse oma unistustest ning lepitakse kõrvutieksisteerimisega. Sisuliselt vahetatakse paarisuhe naabrisuhte vastu välja. Enamasti tehakse seda laste hüvanguks. Kui naabrimehe-naabrinaise ühe katuse all kooseksisteerimine kujuneb sõbralikuks ja lugupidavaks, siis suure tõenäosusega see ongi laste jaoks turvaline lahendus. Laste jaoks on kahe vanema olemasolu, st nende igapäevaelus osalemine, nende toetus ja kättesaadavus ülitähtsad mõjutegurid, mis lapse isiksust kujundavad.
Kuid see pole ilmselt lahendus, mis sulle endale rahuldust pakuks, kas pole? Sellises kooselus säästetakse lapsi, kuid närbutakse ise. Seega – kui elu muutub tuimaks, rutiin hakkab kõri nöörima, sära kaob mõlema partneri silmist, ühistegevused kahanevad reaktiivkiirusel olematuks, armastus tundub olevat otsa lõppenud ning isegi seks ei paku enam suuremat huvi, siis ei ole põhjus selles, et kooselu sinu partneriga on end ammendanud või selles, et üks kooselu ei saagi väga pikalt kesta. Põhjus on tavaliselt selles, et sa valisid teadliku suhte ja taaspühendumise asemel kinnijäämise sellesse seiskunud punkti, kuhu jõudsid. Sa valisid selle alateadlikult ja ilmselt tegi sellesama alateadliku otsuse (mitte midagi oma suhtes ega endas muuta) ka sinu partner.
Nagu öeldud, põhjus, miks ei valita teadlikku partnerlust ja uude etappi liikumist, seisneb info puuduses. Inimesed ei tea, et kolmas võimalus üldse eksisteerib. Ei teata, et võimuvõitluse etapp on orgaaniline osa suhte elukaarest ja see on vajalik läbida, selleks et jõuda teadliku pühendumisotsuse vajaduse tunnetamiseni.
Pühendumine suhtele
Kuni pole häda käes, ei ole inimine reeglina kuigi motiveeritud ennast pingutama. See on nõndamoodi pea igas eluvaldkonnas. Me ei õpi igapäevaselt hiina keelt, teeme seda alles siis, kui eksam hakkab lähenema. Me ei saada ülemusele oma memo ära enne, kui tähtaeg käes. Harjumus ennast mitte enne viimast hetke kokku võtta saab alguse juba kooliajast. Millal lapsed selle kuu kohustusliku kirjanduse läbi loevad? Järgmise kuu esimese pühapäeva õhtul!
Paljudes eluvaldkondades tuleme sellise mustriga enam-vähem toime. Töö on ju lihtsalt töö, eksole, ja pole vahet, mis päeval ma lubatud aruande esitan. Kui jõuan tolmu vahetult enne külaliste tulekut imetud, on ju kõik hästi, ma ei pea koristamise peale oma väärtuslikku aega kulutama. See on tõsi.
Kuid on mõned eluvaldkonnad, kus edasilükkamine, probleemide eitamine ja nende eest pea liiva alla peitmine maksavad väga kallist hinda. Õigemini, sellega võib kaasneda korvamatu kahju.
Need valdkonnad on näiteks lastekasvatus ja paarisuhe.
Kui nendes valdkondades õigeaegselt panustamata jätame, ei pruugi meil hiljem kuidagi õnnestuda kaotatut korvata.
Niisiis vajab paarisuhe meie pidevat tähelepanu ja pühendumist. Hoolitsedes jooksvalt oma suhte kvaliteedi eest, tundes huvi oma partneri kõige suuremate igatsuste ja sügavaimate vajaduste vastu, võttes alati vastutust suhtes ettetulevate konfliktide eest, hoolitseme ühtlasi selle eest, et me kunagi ei jõuaks punkti, kus “eksam” on ukse ees ja meil pole õrna aimugi, millest üldse jutt käib. Lihtne on sellel eksamil põruda. Ja sageli korduseksameid ei ole.
Kuidas valida teadlik partnerlus
Tagasi suhtefaaside juurde. Olles jõudnud võimuvõitluse etappi, tuleks meil teadvustada, kus me oleme, kuidas me sinna jõudsime ja mismoodi sealt teoreetiliseltki välja saaks. Kui me tunneme vähemalt teooriatki, st teame, et võimuvõitluse etapis on kõige tähtsam teha otsus (otsus taaspühenduda), siis on meil võimalik abi küsida, et teadliku partnerluse poole liikuma hakata.
Otsusele järgneb panustamine. See tähendab päris palju töö tegemist. Miks jälle töö? “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus? Kas see pole mitte iganenud vanasõna?”
Kindlasti on, kui mõtleme sellele kontekstile, milles vanasõna tekkis. Paari sajandi vanused uskumused meid täna enam tõepoolest ei kanna. Meie elu ei pea olema kannatus ega vaev, me ei pea higistama ega vaevlema, selleks et julgeda loota mõningast heaolu või preemiat teekonna lõpus. Meie arusaamad elust, Universumi seadustest ning suhetest on aja jooksul palju muutunud. Me ei pea armastust enam välja teenima, võime armastada ja armastatud olla kohe praegu. Ja ometi on töö tegemine suhte taas toimimapanemiseks hädavajalik. See ei pea olema piinarikas töö. Vastupidi, see võib olla põnev, avastusterohke ja rikastav. Kuid see saab tõenäoliselt olema suur ja aeganõudev panustamine.
Pärast otsuse tegemist tuleb meil hakata tegema paljusid asju täiesti teistmoodi. Esmalt tuleb meil ringi seada prioriteedid. Kuidas me siiani oleme elanud? Millisel kohal meie prioriteetide listis on suhe olnud? Kas kolmandal kohal pärast lapsi, tööd ja iseeennast? Või neljandal, pärast sporti? Või viiendal, pärast sõprussidemeid? Vahet pole, kui palju teised valdkonnad sinult aega ja energiat nõuavad, suhe saagu nüüd endale auväärse esimese koha.
Võib olla ootad sa nüüd viit imelist nõuannet, mille järgimine tähendaks pühendumist. Oleks ometi elu nii lihtne! Päriselu seda siiski ei ole. Meil kõigil on suhtes omad spetsiifilised väljakutsed. Mõnel meist tuleb hakata õppima teise inimese kuulamist nii, et tema kohaloleku kohta ei tekiks iial kahtlusi. Teistel tuleb panustada palju aega ja energiat, et muuta neid uskumusi, mis ei luba ennast selgelt ega ausalt väljendada. Kolmandad seisavad silmitsi väljakutsega võtta suhtes rohkem initsiatiivi ja mitte jätta kõike saatuse või partneri hooleks. Neljandad hakkavad õppima emotsioonide haldamist, et mitte enam oma partnerile ohtlikuna mõjuda. Viiendad peavad kohanema tõsiasjaga, et konfliktid kuuluvad paarisuhte juurde ning nende eest ei pea põgenema. Kuuendad võtavad ette vastustuse küsimuse, et see teema endale selgeks teha ning mitte ajada segi vastutustunnet kohusetundega. Igaühele oma. Ühine on kõigile see, et nad kõik on teinud otsuse pühenduda. See on kõige olulisem samm, mis viib edasi.
Ja veel üks asi, mida soovin ära märkida. Palun ära võta kunagi ühtegi nõuannet, teooriat ega õpetust sõnasõnalt ega mustvalgelt! Kõik see, mida sa praegu võimuvõitlusest väljumise ja pühendumise kohta lugesid, kehtib ainult siis, kui taaspühendumise, töö tegemise, muudatuste sisseviimise ning eelkõige mugavustsoonist väljatulemise võtavad ette mõlemad partnerid. See ei tähenda, et nad peavad kõike tegema ilmtingimata samamoodi, sama kiiresti ja samal hetkel, kui kummalgi on oma tempo. Kuid mõlemapoolne kavatsus ning vastastikune kokkulepe pühenduda ning suhte nimel pingutada on siiski vajalik. Kui selles osas kokkulepet mitte teha, võib selguda, et ühist arusaama tegelikult polegi. On tore, kui sa võtad initsiatiivi ja oled esimene, kes alustab enesemuutmise kunstiga, võtab esimesena vastutuse ning lükkab hoo sisse. Kuid uuri järgi, kas partneril on samuti pühendumiskavatsus! Seda tööd tehakse kahekesi koos!
Kui valite koos partneriga mõlemad koos pühenduda, jõuate läbi panustamise uude suhtefaasi, sügava armastussuhteni.