Pimedus
Teraapiasse satuvad tihtipeale sügavas depressioonis inimesed, kes ise kirjeldavad oma seisundit kui mustas augus olemist, totaalset tühjust või pimedust, millest ei paista väljapääsu olevat. Depressioon on seisund, millest kõrvalseisjal on raske aru saada. Isegi nendel, kes seisavad depressiivsele inimesele kõige lähemal, jagavad temaga kodu, elu, voodit. Nendel, kel on olnud õnne elu jooksul mitte kordagi depressiooni langeda, on peaaegu võimatu mõista, mis sellises seisundis inimesega toimub. Kui depressioon jääb pikalt venima, siis pannakse tähele väliseid märke – nähakse, et elukaaslane või sõber ei tegele enam oma harrastustega, ei soovi ilmuda seltskonda, osaleda üritustel jne, kuid kuna see kõik ei teki üleöö, vaid kujuneb välja pikema aja jooksul, harjuvad lähedased uue elukorraldusega ega pruugi olukorra tõsidusest aru saada.
Kelluke hakkab lähedase peas helisema vast alles siis, kui partner ei suuda enam tööle minna või ei tule enam voodistki välja. Kuid selleks ajaks on depressioon süvenenud tavaliselt sedavõrd, et välja on löönud ka füüsilised sümptomid, mis tähendab, et lähedased pööravadki oma teadmatuses sageli tähelepanu üksnes nendele sümptomitele. Mis inimesega tegelikult toimub, võib jääda ka siis kõrvalseisjale hoomamatuks.
Totaalset tühjust ja pimedust kirjeldav inimene on läbinud kõik leina etapid, kogenud meeleheidet selle pärast, et on olnud võimetu midagi oma elus muutma, ning läbi meeleheite on ta jõudnud järgmisesse etappi, kus ta kogeb lootusetust teadmisest, et mitte keegi ega mitte miski ei aita tema elu enam rööpasse tagasi.
Seda kogeb inimene iga oma keharakuga. Ilma kõrvalise abita on sellest punktist äärmiselt keeruline edasi liikuda. Sest sellises pimeduses puudub inimesel võime näha selgelt! See pole mitte sedasorti pimedus, kus ennast või vastuseid otsima läinud enesearendajad viibivad nädal aega vabatahtlikult, eesmärgiga saada milleski selgust. Depressiivne must auk on pimedus, kus inimesel lihtsalt puudub nägemisvõime. On kliente, kes elavad depressiivsena aastakümneid. Vahepeal turgutab mõni väline inspireeriv sündmus või muudatus nad elule, kuid ainult korraks, et seejärel saaks paks mustjas udu nad jälle enda haardesse.
Nägemisvõime kadu
Kuidas kaob depressiivse inimese nägemisvõime? Ja miks? Kas ta üldse on kunagi olnud nägija? Või mitte?
Üks levinud põhjus, miks inimene endal justkui silmad sulgeb või nägemismeele välja lülitab, on kaassõltuvus. Kaassõltuvust kui terminit üldjuhul tuntakse, kuid tavaliselt käsitletakse seda nähtust väga pealispindselt. Kaassõltuvust vaadeldakse tavajuhul kui ühe partneri düsfunktsionaalset sümptomaatikat vastuseks teise partneri sõltuvuskäitumisele. Paremal juhul mõistetakse seda dünaamikat, mida kaassõltlane ja sõltlane koos loovad ja mis ei lase neil surnud ringist väljuda (kuni Peeter joob, on Malle vihane ja süüdistav. Kuni Malle on vihane ja süüdistav, ei saa Peeter sinna midagi parata, et ajab jooma. Peeter oleks suuteline ainult sel juhul oma elu eest vastutust võtma, kui Malle tema eest enam ei vastutaks. Kuid Malle ei suuda seda teha, sest ta pole mitte kunagi Peetri peale loota saanud ning hirm, et mees end hauda ajab/lapsed tänavale jäävad/nälg majja tuleb, on vägagi põhjendatud).
Seda osa kaassõltuvusest, mis on haakinud end inimeste külge, kelle partneriks polegi sõltlane, tuntakse vähem. Kuid ometi on see isegi rohkem levinud. Ilma sõltlasest lähedaseta kaassõltlase peamine (lihtsustatud) omadus on oma fookuse ja energia hoidmine väljaspool ennast. Kõik sada sugulast, sõpra ja hõimlast on kaassõltlase jaoks olulisemad kui tema ise. Mitte et ta seda ilmtingimata sel moel väljendama peaks, kuid tema energia kuulub teistele. Ta panustab kõigi teiste hüvanguks, sest see tundub alati olevat palju olulisem kui panustada iseenda heaolusse.
Paraku seda hetke, mil kõigi teiste vajadused on rahuldatud (terve pere pesu pestud ja triigitud, lastele supp keedetud, pesamunale karnevalikostüüm meisterdatud, suured lapsed trenni viidud, tolm imetud, lumi roogitud, mehe särgile nööbid õmmeldud, emale rohud viidud, koer jalutatud, kass kammitud…..), ei tulegi. See jada ei saa kunagi otsa ja järgmisel päeval algab kõik otsast pihta. Üksnes endale ei jagu hetkegi ei eilsesse, tänasesse ega homsesse. Sest kaassõltlase jaoks ei ole tema ise mitte keegi. Ta küll loodab leida väärtustamist ja tingimusteta armastust väljastpoolt, kuid ise oma väärtusesse ega armastusväärsusesse ei usu. Ta laseb endast sageli üle sõita, tundes sellepärast viha ja alandust, kuid ei suuda end ometi ka järgmisel korral kehtestada. Ta ei tea, kuidas öelda ei. Ta ei tea, kuidas teha ümbritsevatele selgeks, millist käitumist ta aktsepteerib, millist mitte. Ta ei oska seda peamiselt seetõttu, et tal puudub arusaam iseendast, ta ei teagi, mis on tema jaoks ok.
Peale selle, et kaassõltuvuse olemus on paljudele ähmane, ei tunta ka erinevaid sõltuvuseliike ega olda teadlikud kombinatisioonist kaassõltuvus + sõltuvus. Kuid väga sageli esineb kaassõltuvusega koos mõni sõltuvus. Nagu sõnastab Pia Mellody: “Kui kaassõltuvuse valu muutub liialt intensiivseks, pöörduvad paljud meist valu leevendamiseks sõltuvuse juurde, sest me ei tea ühtegi teist kergenduse leidmise viisi.”
Sõltuvused, mille poole kaassõltlane võib pöörduda, on narko-, alkoholi-, ravimi-, porno-, kasiino- ja seksisõltuvus. Need on terminid, mida tuntakse, sest nendest räägitakse ja kirjutatakse meedias.
Seevastu arusaam sellest, mida kujutab endast suhtesõltuvus, ei ole eriti levinud.
Ometi võib just suhtesõltuvus olla see, mis kaassõltlase nii sügavasse pimedusse imeb, et sealt välja ronimiseks enam mingit füüsilist ega vaimset ressurssi ei jagu.
Hirm surma ees ja surmaihalus
Sügavas depressioonis inimest saadavad tihti kaks vastandlikku tunnet – hirm surma ees ja soov elust lahti öelda. Hirm surma ees tekib lootusetuse baasilt (Ma ei suuda oma elu enam kunagi rööpasse tagasi viia. Kui mu elu on täiesti võimatu korrastada, kas see on siis märk lõpust?).
Vastandliku impulsina tuleb aga aeg-ajalt pinnale soov elust lahti öelda. Ja ka slle all on elu ja kõikide pingutuste mõttetuse äratundmine ning sellega kaasnev talumatu meeleheide (Pigem teen sellele kõigele lõpu, kui et üritan seda edasi taluda).
Mida teha, et inimesed ei kivistuks oma depressiooni sisse? Kuidas viia inimesteni info, et abi on olemas ja saadaval, kui ainult ise kaasa töötada?
Kas sellest on kasu, et me depressioonist kirjutame? Kas on kasu sellest, et me palume depressiooni all kannatajatel abi küsida? Kuskohast? Missugust abi?
Kas tabletiravi on ikka ravi?
Vahel tundub, et abi võib paljudel juhtudel olla hoopis kaassõltuvuse lahtimõtestamisest. Kui inimesed mõistaksid kaassõltuvuse kurikavalat olemust paremini, oskaksid nad ehk mõnikord ära tabada selle hetke, kus kõik hakkab kolinaga allamänge veerema.
Kas kaassõltuvuse mõistmine ravib depressiivsust?
Kaassõltlasel on alati raskusi reaalsuse tajumisega. Lapsepõlves õpitud oskus eitatada lähedaste düsfunktionaalset käitumist, kehva elukeskkonna hävitavat mõju jne kantakse üle täiskasvanuellu ning hakatakse seda usinalt kasutama.
Mida kõike täiskasvanud kaassõltlased ei eita! Eitatakse suhte ammendumist, elukaaslase eemaldumist, sõprade või elukaaslase vägivaldsust, oma suutmatust elu korraldada, oma vajadusi, oma kurbust, oma lapsepõlvehaavu, oma viha ahistaja vastu, elu juhitamatust, ……
Teraapiaprotsessi käigus asutakse terapeudi abiga kliendi silmi tasapisi avama. Üldjuhul ei ole see lõbus ega meelelahutuslik “film”, millele klient avatud silmadega otsa vaatab. Mõnikord võib nägemisvõime tagasitulek osutuda hirmutavaks ning kukutada kokku juba niigi hapraksmuutunud suhted. Kuid sama tõenäoline on, et nägemismeele taastumine muudab elu selgemaks ning inimene saab hakata oma elupuslet jupphaaval kokku panema.
Mõistmine, miks on elus läinud asajd nii, nagu need on läinud, võib viia oma elu ja saatuse aktsepteerimiseni. Ja kui me loobume võitlemast, loobume ühtlasi iseenda hävitamisest. See on teekond depressiivsest lootusetusest elu juurde.
Küsimuse juurde tagasi tulles – pelgalt enda kaassõltuvuslike joonte märkamine depressiooni ei ravi. Millegi nii sügavalt destruktiivse avastamine iseenda mõttemaailmas ja alateadlikes impulssides võib olla esialgu sedavõrd šokeeriv, et tundub juba niigi depressiivse inimese seisundit süvendavat. Oluline on aga meeles pidada, et pärast mõõna saabub alati tõus. Seega on ka depressiooni süvenemine oma kaassõltuvuse adumise järgselt ajutise iseloomuga. Kui seejärel enda tervendamisele (kaassõltuvuse ravile) keskenduda, saabub ka hetk, mil avastad, et elukoorem ei olegi enam nii ränk kanda. Mõnel puhul võtab sinna jõudmine pikemalt aega. Kui aga pühenduda ja leida professionaalsed abilised, kellele toetudes järjepidevat, intensiivset tööd teha, võib protsess täistuuridel käima minna ning juba õige pea kergendust tuua. Niisiis on depressioonist väljatulek kaassõltuvuse ravi kaasnähtus ehk boonus.
Kasutan siinkohal teadlikult sõna “ravi”, kuna kaassõltuvuse salakavaluse ning sellest vabanemise keerukuse tõttu käsitletakse seda juhtivate uurijate poolt sageli kui haigust. Minu isiklik seisukoht siinjuures on küll erinev. Kõik, mille me märgistame ära kui haiguse, võtab meilt ära ka suure osa väest. Haigus selle sõna tavatähenduses on enamike inimeste jaoks midagi, mille üle neil puudub kontroll, mis on tekkinud vähemasti osaliselt ilma inimese enda osaluseta ning mida ei saa ise hallata. See on põhjus, miks enamjagu patsiente on valmis kogu vastutuse oma tervise eest andma farmaatsiatööstuse kätte – nad on kaotanud usu enda võimesse oma tervis ise taastada. Muidugi on ka teadlikke, enda tervise eest vastutust tunnetavaid inimesi, kes mõistavad oma osa iga sümptomi väljakujunemises. Sellised inimesed suudavad end tervendada millest iganes, sh kaassõltuvusest.
Kuid et “haigus” muudab nii suure osa inimestest abituks, siis mina eelistan ka füüsilise haigestumise korral rääkida “sümptomaatikast” ja “kehasõnumitest”, mitte “haigusest”. Seepärast nimetaksin ka kaassõltuvust pigem lapse-eas väljakujunenud, käitumuslikul, mentaalsel ja tunnetuslikul tasandil avalduvaks alateadlike harjumuste kompleksiks. Ning selliseid alateadvuse poolt juhitud harjumuslikke reageeringuid oleme suutelised muutma, olgugi et see võib olla aeganõudev.
Kaassõltuvuse sõnum ehk Gold of Codependency
Nii destruktiivne kui kaassõltuvus ka pole, on ka sellel nähtusel oma iva, oma ressurss, oma kuld. Selleks on sõnum: elades teiste elusid enda elu asemel, jääd enda omast ilma! Pealtnäha lihtne sõnum, kuid vaadakem seda sügavamalt! Nagu öeldud, on kaassõltlase põhitunnuseks oma tähelepanu viimine endast väljapoole, seega jääb tal oma elu korraldamiseks ja korrastamiseks paratamatult vähem aega ning energiat.
Näiteks hoides tähelepanu oma täiskasvanud lapse pereloomise, paarisuhte või lastekasvatuse küsimustel, muretsedes naabrinaise pärast ja õpetades oma abikaasat, oleme kaassõltlased. Tegeleme ühest küljest tänamatu tööga ja riskime liigse sekkumisega suhted ära rikkuda, teisest küljest mässime end aga üha enam kaassõltuvuse köidikutesse. Oleme ju alati head selles, mida kõige rohkem harjutame! Kui harjutame ikka ja jälle käituma, mõtlema ning isegi tundma nagu kaassõltlased, siis saavutamegi kaassõltuvuse meistriklassi taseme! Meistriklassi jõudes ei ole meil järel peaaegu mitte mingisuguseid oskuseid enda eest hoolitsemiseks (me ei tea, mida on tervislik süüa, kui palju on kehal vaja liikuda, kui palju vajab aju puhkust, kui tihti peaks ennast laadima looduses vms). Samuti ei suuda me meistriklassi jõudes vahet teha enda ja teiste vajadustel (ei suuda anda ausat vastust, kas tulen nädalavahetusel tööpostile armastusest oma töö vastu või vajadusest meeldida oma ülemusele; ei tea, kas sõidan elukaaslasega Taškenti põnevusest ja uudishimust või lihtsalt seepärast, et tema seda soovib jne). Ja kõige tipuks ei saa me meistriklassis enam aru, mida tunneme. Võib olla on see tajutav üksnes kui ärevus. Kuid millest ja kust see tulnud on, seda ei suuda me tuvastada. Veelgi vähem oskame anda ärevust tekitanud tunnetele nimesid.
Kuid enda elust ilmajäämine võib tähendada veelgi karmimat stsenaariumit – kaassõltlase elu võib sõna otseses mõttes lõppeda, kas kaasuvate haiguste, enesetapu vms läbi. Pole välistatud ka hullumine ja seeläbi kaotatud võimalus elada täisväärtuslikku elu.
Seega märgates enda juures kaassõltuvuslikke tendentse, on meil laias laastus kaks valikut:
1. langeda sügavasse ohvriseisundisse ja enesehaletsusse (“kuidas ma ometi olen nii pime olnud ja asjadel nii kaugele lasknud minna”).
2. võtta vastu sõnum ehk “Gold of codependency” ning asuda kohe, alates tänasest oma elu (mõttemaailma, harjumusi, suhtumisi, reaktsioone, valikuid) ümberkorraldama.
Kumma valiku kasuks otsustad sina?