Sageli peetakse kaassõltuvuslikuks suhteid sõltlase ja tema partneri vahel. Kuid see on kõigest jäämäe veepealne osa. On veel terve rida suhteid, mis rajanevad kaassõltuvusel, kuid milles kaassõltuvus on kõrvalseisja silma eest pigem peidetud, sest peres ei ole alkohoolikut ega narkomaani, patoloogilist ringitõmbajat ega ennastunustavat mängurit.
Kaassõltuvuse kohta on juhtivad uurijad andnud palju erinevaid definitsioone, kaassõltuvuse iseloomustamiseks võib tuua välja erinevaid loetelusid, mis kõik on kohased. Piirdugem siin vaid paariga.
Minu enda töökogemuse järgi on kõige olulisemateks kaassõltlast iseloomustavateks märksõnadeks
1. Tähelepanu hoidmine teistel (mitte endal);
2. Piiride küsimus;
3. Kontrolliküsimus (vajadus kontrollida või vastupidi – lasta end kontrollida);
4. Teadmatus enda tunnetest ja vajadustest;
5. Vastutuseküsimus (tendents võtta ülemäärast vastutust või vastupidi – sellest täielikult loobuda);
6. Eneseväärtustamise küsimus.
SharonWegscheider-Cruse väidab, et kaassõltuvus on elustiil, st viis, kuidas suhestuda teiste inimestega. See on ka viis, kuidas interpreteerida kogemusi. Peamiselt on see elustiil, mis põhineb madalal enesehinnangul.
Tema sõnul elab kaassõltlane elu, mida iseloomustab muuhulgas:
- Võimetus lahti lasta raskustest (elu on raske, spontaanset lõbu pole olemas või ei saa seda usaldada);
- Probleemid intiimsusega (ära usalda kedagi, sest võid pettuda, saada reedetud);
- Võimetus mõista, mis on normaalne käitumine (ei tea, kas see on ok, kuidas ma käitun?);
- Liialdatud vajadus teiste HEAKSKIIDU järele (Pean meeldima! Ega ma ometi kedagi ei solvanud?);
- Segadus OTSUSTAMISEGA (ei julge otsuseid langetada);
- Ärevus MUUTUSTE läbiviimisel;
- Must-valged hinnangud (kompromissivõimetus);
- VIHA eitamine ja hirm viha ees (ma ei kujuta ette, mis võib juhtuda, kui ma viha väljendan?);
- Valetmine või liialdamine, kui oleks kergem tõtt rääkida;
- Hülgamishirm;
- Tendents otsida inimesi, kelle eest hoolitseda (vajadus olla vajalik);
- Vajadus kontrollida ennast või teisi;