Lükkaks elu edasi?
Kui lapsed suureks saavad, siis hakkan kindlasti rohkem oma hobidega tegelema! Kui väiksem laps lasteaeda läheb, siis on mul lõpuks aega ka endale pühenduda! Paari aasta pärast, kui ruumikama kodu saame, siis on mul võimalusi ka kodus trenni teha! Kui kevad tuleb, saan hakata väljas jooksmas käima! Kui ilmad soojemaks lähevad, saan hakata rohkem värskes õhus viibima! Jne, jne.
Alati peab justkui midagi eelnema selleks, et saaksime hakata tegema asju, mida vajame. Aga kas on ikka nii? Kas ei ole asjad äkki vastupidi? Mis siis, kui tegelikult käivad asjad sedapidi, et enne tuleb midagi korda saata, hakata soovituga tegelema ja alles seejärel saadab Universum meile kõik võimalused?
Kas pole mitte nii, et „Universumi sekretär“ ootab meie käest konkreetset avaldust soovitu kohta, ning see avaldus peab olema väga korrektselt vormistatud ning allkirjastatud? Allkirjastamine tähendab seda, et sul tuleb avaldusele lisada midagi, mis näitab, et sul on tõsi taga. Just praegu, mitte järgmisel suvel ega ülejärgmisel aastal! Keegi muidugi ei keela saatmast Universumisse avaldust üle-ülejärgmise aasta kohta, kuid sel juhul tuleb sul arvestada sellega, et avaldus pannakse sahtlisse. Pole kindel, kas see sealt enam kunagi üles leitakse. Võib olla astub vahepeal sekretäri kabinetist läbi koristaja ning koristab avalduse ära?
Kas mõtleme metafoorides või mitte, pole oluline – kui sa ei ilmuta oma tõsiseid kavatsusi, lükkad oma soovide täitumise ja vajaduste rahuldamise edasi.
Mis oleks, kui otsustaks midagi tänase kohta? Tee proovi! Saada Universumisse taotlus oma unistuste kohta, mis võiksid realiseeruda täna! Mõtle läbi, mis need on! Kas mõned sinu unistused on sellised, mille realiseerumiseks sa täna ei olegi valmis? Mis juhtuks, kui sa näiteks saaksid täna kogu oma vaba aja, mida oled lootnud leida kolme aasta pärast? Mismoodi sa seda aega kasutaksid? Näita, et sa oskad selle ajaga midagi peale hakata! Kui oma unistustes annab vaba aja küllus sulle võimaluse tegelda enesearendusega, siis väljenda praegu kohe, mis sa selle all mõtled! Jälgi, mis toimuma hakkab!
Vabandused, mida me välja mõtleme
Kas sul on täiesti võimatu hakata tegelema ennast arendavate harjutustega, enne kui pole nõud puhtad? Võib olla otsustad, et enne mediteerima asumist tuleb kindlasti aknad ära pesta, sest päike ei paista klaasidest läbi? Aga võib olla tõmbad enne raamatu lugemist kiirelt põrandad üle? Kui see on see, mida sa teed, siis võrdub see avalduselt oma allkirja ära kustutamisega. Mida peaks sekretär sellest arvama? „Avaldus justkui oleks, aga kinnitamata! Ju ta siis ikka ei pea oluliseks seda lisaaega, et enesearendusega tegelda! Las siis jääb praegu nii!“
Veel takistusi
Küsi enda käest ka, ega sinu avalduse peal pole midagi sellist, mida sa ei julgeks vastu võtta? Kui on, siis tuleb sul esmalt revideerida oma enesekuvandit. Mis see on, mida sa endale keelad? Ja kes on sinu sees see, kes keelab? Kui selgub näiteks, et sul on väike hirm võtta tänase päeva seisuga vastu paremini tasustatud töö, siis pole ju mõtet oma taotlusesse sisse kirjutada „uus töökoht“. Esmalt tuleb vabaneda sellest blokeeringust, mis hästitasustatud tööga kaasneva sinu jaoks hirmutavaks teeb. Kas selle blokeeringu taga on hirm vastutuse ees? Või hoopis usk oma väärtusetusse? Või midagi veelgi kentsakamat?
Meelis on 45 aastane pereisa. Ta on unistanud aastakümneid sellest, kuidas ta firma nii hästi toimib, et seda ei pea igapäevaselt 8 tundi juhtima ja kuidas see nii suurt kasumit teenib, et kunagi ei ole peres millestki puudus. Meelis on andekas. Ta on loominguline, tal on innovaatilised ideed ja samas on tal ka väga hästi arenenud ratsionaalne mõtlemine. Lisaks ei pelga Meelis panustada, ta on töökas ning kui mingi hea idee realiseerimine nõuab oma energia kulutamist, on ta ka selleks valmis. Ta on loonud palju toredaid lahendusi oma kodu mugavamaks ja nägusamaks muutmisel, ta on armastatud isa, kelle ägedaid mänge ja põnevaid ettepanekuid lapsed alati ootavad. Millega siis Meelis teraapiasse tuli? Kas sellega, et firma ei too nii palju kasumit, kui loodetud? Ei, tegelikkus on see, et Meelisel ei olegi oma firmat! Meelis on see, kes mõtleb ja plaanib, aga suuri asju ei tee. Takistused, mille taha head mõtted kinni jäävad, on madal enesehinnang (minu idee ei ole ju nii originaalne, et seda tasuks turule tuua), eneseusu puudumine (ega ma ei saagi selle idee realiseerimisega hakkama), hirm riskida (aga mismoodi ma oma pere siis ära toidan, kui ma ebaõnnestun?). Need on need takistused, millele me kiiresti jälile jõuame ja millest Meelis on ise teadlik. Teeme nende takistustega pikalt tööd. Kuid on veel midagi. Miski, mis ei lase ikkagi edasi liikuda, firmat luua, ideid realiseerida, isegi otsi lahti teha. Mis see siis ometi on, murran ka mina pead. Peresüsteemist ei leia me sedasorti sugulasi, kes oleksid pidanud taluma vangilaagri kannatusi ja kelle kannatusi sooviks Meelise alateadvus nüüd korrata.
Ja lõpuks selgub pärast põhjalikku Meelise uskumustesüsteemi läbitöötamist, et seal pesitseb uskumus “Rikkad mehed on alatud ja oma naiste suhtes vägivaldsed!” “Kas tõesti kõik ja alati?”, küsin Meelise käest. Ei, muidugi mitte. Meelis isegi eitab sellise uskumuse olemasolu. Ometi on just see uskumus see, millesse ta on takerdunud nagu takjapõõsasse. Kui küllus seostub konkreetselt niisuguste negatiivsete loomuomadustega, siis teeb alateadvus kõik selleks, et inimene sellele lähedalegi ei satuks.
Niisiis tuleb sul endale aru anda, et otsus oma elu elama hakata eeldab mõnikord nii panustamist tänasesse päeva kui ka oma minevikust pärit mustrite läbitöötamist. Tavaliselt on kõige suuremad takistused peidus just seal, minevikus.
Pane tähele kasvõi seda, miks sa ei alusta oma keha treenimist! Kas selle taga on lihtsalt mugavus? Või on seal hirm omada liiga kaunist keha? Jajah, see ei kõla kuigi usutavalt, kuid võib osutuda tõeks! Ka seda võimalust tasub uurida! Võib olla oled oma alateadvusesse kinnistanud uskumuse, et väga kaunis ja seksikas keha välistab vaimsed huvid? Pane silmad kinni ja kujutle ennast mõnda harjumuspärasesse keskkonda täiesti uutmoodi kehaga. Uuri, mismoodi sa tegelikult ennast tunneksid, kui su keha oleks tõeliselt sitke ja pilkupüüdev? Kas sa oleksid vaba ja oskaksid seda nautida? Või tunneksid end hoopis ebamugavalt? Mis mõtted need on, mis seda ebamugavust tekitavad? Äkki midagi sellist nagu „kas nad peavad mind nüüd kergemeelseks?“ või „sellise kehaga naisi vist ei võeta vestlusringis tõsiselt!“ või „ega nad vist ei usu, et intellektuaalselt olen palju atraktiivsem kui füüsiliselt?“
Kui sinu pähe tekkisid sedasorti kahtlused, siis mida see tähendab? Just! Sa ei ole valmis elama tõeliselt kaunis, hästitreenitud kehas! Niisiis, tuleb selgeks teha, mida sa tõeliselt tahad! Kui jääd treenitud keha juurde, siis tuleb esmalt vabaneda hirmust olla atraktiivne. Uuri, kust see hirm pärit on! Mis seostus sulle teismelisena võimalusega, et sind võidakse pidada kauniks või isegi seksikaks? Võib olla avastad selle uurimustöö käigus seose isapoolse põlguse või emapoolsete süüdistustega. Sellisel juhul otsi abi terapeudilt, et need seosed tühistada ning vabaneda hirmust sinu kehale osutatava tähelepanu ees.
Hirm olla nähtav
Kui avastad, et tunned vastumeelsust igasuguse tähelepanu osas, siis uuri, kust sai alguse sinu hirm selle ees, et sind võidakse panna tähele? Mis toimus lapsepõlves, kui sind pandi tähele? Mis sellega kaasnes, kui olid liiga nähtav? Võib olla meenub sulle, et lapsena tuli hoida täiskasvanutega ohutut distantsi, et vältida sarkastilisi märkusi, võib olla isegi sõimu, aga võib olla lausa füüsilist vägivalda? Kui õppisid selgeks, et turvaline on olla nähtamatu, siis ei saa eeldada, et täna peaksid suutma silma paista. Kui soovid täna parandada oma esinemisjulgust, kuid su alateadvus peab seda sinu ellujäämise seisukohalt ohtlikuks, siis su soov ei realiseeru. Esmalt tuleb ära puhastada alateadvuse see osa, mis sõdib avaliku tähelepanu vastu ning üritab sind varjus hoida. Kui seda puhastustööd ette ei võeta, võid üllatuda, kui palju võimalusi on Alateadlikul Minal sinu saboteerimiseks. Ta võib välja mõelda hämmastavaid probleeme ja tekitatada uskumatuid „kokkusattumusi“, et sind peita ja varjata.
Mailiis on pühendudnud tööalasele edasiliikumisele. Ta on valmistanud otsustavaks juhatuse koosolekuks ette põhjaliku ning lööva presentatsiooni, millega loodab leida tunnustust ning sillutada teed ametikõrgendusele. Kuid Mailiisi Alateadlik Mina töötab nende sisendite järgi, mis talle lapsepõlves on antud ning korraldab nii, et viimasel hetkel tekib olulisemaid päevakorrapunkte ning Mailiisi ettekanne võetakse päevakorrast maha. Selle saab küll järgmisel päeval asjaosalistele meilida, kuid puudub võimalus seda esitleda ja kommenteerida. Kaugelt kohale sõitnud suured ülemused ei viigi Mailiisi ja tema presentatsiooni kokku. Ta jääb ilma oodatud tähelepanust, ametikõrgendusest ja tunnustusest, sest Alateadliku Mina jaoks on nii turvalisem.
Alateadvuses on säilinud mälestused sellest, kuidas ema ja isa tülidesse nuttes sekkumine tõi endaga kaasa füüsilise vägivalla.Ei emal ega isal olnud omavaheliste konfliktide kõrvalt võimet tunda kaasa lapsele, kes kannatas magamatuse ja hirmu all, ammugi oskusi last aidata. Kapis või voodis, teki all peidus olles tundis laps küll hirmu ema pärast, kuid jäi ise vägivallast puutumata. Nendel kordadel aga, mil ootamine liiga talumatuks muutus ja tüdruk kööki isa rahustamiseks ja ema kaitsmiseks peidust välja otsustas minna, tuli arvestada sinikatega ja peast kistud juuksesalkudega. Vaateväljalt eemal oli targem olla ka igapäevaselt, vähemalt sellel kellaajal, kui isa koju tuli. Kunagi ei võinud olla kindel, mis juhtuma hakkab – millised pisiasjad isa ärritavad, mille peale vallandub sõimuvaling või mille eest mõeldakse välja karistusi. Mailiisi alateadvus õppis ruttu selgeks, et turvaline on olla peidus. Ja kuigi tüdruku krooniline tähelepanu- ja armastusepuudus kujundas temas välja ka vajaduse ennast pidevalt tõestada, et tunnustus välja teenida, jäi sellega paralleelselt aktiivseks ka vastupidine vajadus – vajadus olla varjus.
Täiskasvanuna tunneb Mailiis pidevalt,kuidas hoolimata professionaalsetest oskustest, pidevast enesetäiendamisest ja loomuomasest võimekusest ei saavuta ta neid eesmärke, mis on käegakatsutavad. Justnagu kellegi kuri käsi seaks viimasel hetkel ta teele takistusi. Tegelikkuses on see kuri käsi tema enda läbitöötamata alateadlik materjal.
Miks mitte elada täna?
Kõikide edasilükkamiseni viivate teemade uurimist võid alustada juba täna! Ära oota, kuni edasilükkamisest saab sinu kinnistunud identiteet! Kui aga lükkad edasi ka enda jaoks oluliste küsimuste uurimist, lükkad edasi kogu enesearengut. Vältides ebamugavust, mille sügav enesevaatlus paratamatult endaga kaasa toob, väldid edasiliikumist. Kuid liikumine tähendab elu.
Ära lükka elamist edasi!